Kui me räägime Vana-Kreeka kirjanduse ja kultuuri tüviosast, jõuame paratamatult ühe nimeni, mis kummitab meie kultuurimälu juba kolm aastatuhandet. See on nimi, mis tähistab nii konkreetset isikut kui ka tervet epohhi, olles sünonüümiks lääne kirjanduse alguspunktile. Kuid vaatamata sellele, et tema loodud teosed on olnud kohustuslikuks lugemiseks ja uurimisobjektiks sajandeid, on tegelikkus selline, et me ei tea selle mehe kohta peaaegu midagi kindlat. Tema elu ja isikut ümbritseb paks saladuseloor, mis on tekitanud teadlaste seas vaidlusi, mida tuntakse ühise nimetaja all kui “homeeriline küsimus”. Kes oli see mees, keda antiikajal austati kui kõigi luuletajate õpetajat, ja miks on tema pärand meile tänaseni nii oluline?
Homerose müütiline kuju ja biograafilised lüngad
Homerose nimega seostatakse kahte maailmakirjanduse suurteost – “Iliast” ja “Odüsseiat”. Need eeposed on pannud aluse kangelaslugudele, kirjanduslikule struktuurile ja mütoloogilisele maailmapildile, mis on mõjutanud kogu hilisemat Euroopa kultuuri. Kuid juba antiikajal oli Homerose isik teema, mille kohta puudusid kindlad faktid. Puuduvad kaasaegsed ülestähendused tema elust; meil pole ei sünnitunnistust, surma-aastat ega tõendeid selle kohta, kas ta üldse kirjutas need teosed üles või kandis ta neid ette suulise pärimuse kaudu.
Antiiksed elulood, mida kirjutati sadu aastaid hiljem, kirjeldavad teda sageli pimeda vanamehena, kes rändas ühest linnast teise, esitades oma laule saatelüüra ehk kithara helide saatel. See “pimeduse” motiiv on väga levinud ja sellel on sümboolne tähendus: antiikmaailmas usuti, et kui luuletaja jääb ilma füüsilisest nägemisest, avaneb talle sisemine, jumalik nägemine. See tähendab, et ta ei vaja silmi, et näha maailma, sest muusad sosistavad talle lugusid minevikust ja jumalate tegudest.
Süüdi “homeeriline küsimus”
Kõige põletavam teema, mis puudutab Homerost, on “homeeriline küsimus”. See küsimus tõstatati juba antiikajal, kuid teadusliku diskussioonina saavutas see haripunkti 18. ja 19. sajandil. Küsimuse tuum on lihtne, kuid vastus on ülimalt keeruline: kas Homeros oli üks ja ainus inimene, kes need eeposed lõi, või on “Homeros” vaid kollektiivne nimetus paljudele suulistele poeetidele, kelle looming sajandite jooksul üheks tervikuks põimus?
- Analüütikute koolkond: Nad väidavad, et eeposed on koos pandud paljudest lühematest, sõltumatutest lauludest. Nende arvates on tekstis palju vastuolusid ja stiililisi erinevusi, mis viitavad mitmele autorile.
- Unitaristide koolkond: Nemad usuvad, et “Iliad” ja “Odüsseia” on ühe geeniuse meistriteosed. Nad viitavad eeposte ühtsele struktuurile, motiivide kordumisele ja tegelaskujude psühholoogilisele järjepidevusele.
Tänapäeva teadlased kalduvad arvama, et tõde asub kusagil vahepeal. Tõenäoliselt eksisteeris andekas laulik nimega Homeros, kes elas 8. sajandil eKr, kuid ta tugines sajanditepikkusele suulisele pärimusele. Ta võttis olemasolevad lood, kujundas need ümber, lisas oma loomingulise panuse ja andis neile selle kuju, mida me täna tunneme. Ta polnud võib-olla mitte “kirjanik” tänapäevases mõttes, vaid viimane ja suurim suuline poeet.
Suuline pärimus ja mälu kunst
Kuidas oli võimalik luua nii tohutu pikkusega eeposeid ilma kirjutamisoskuseta? See on küsimus, mis pani 20. sajandi uurijad, nagu Milman Parry ja Albert Lord, uurima Balkani poolsaare rahvalaulikuid. Nad avastasid, et suulised poeedid ei õpi teksti sõna-sõnalt pähe. Selle asemel kasutavad nad keerulist süsteemi, mida nimetatakse valemite tehnikaks.
Homerose eeposed kubisevad korduvatest fraasidest – näiteks “kiirjalgne Achilleus” või “suursilmne Hera”. Need ei ole lihtsalt kordused, vaid mnemotehnilised vahendid ehk mälu abivahendid. Need valemid võimaldasid poeedil esitada sadu ridu improviseerides, säilitades samal ajal meetrilise täpsuse (heksameetri). See oli oskus, mida õpiti aastaid, ja see nõudis erakordset vaimset võimekust.
Seega, isegi kui Homeros “kirjutas” eeposed, siis ta tegi seda suulise traditsiooni reegleid järgides. Kui kirjutamine Kreekas uuesti moodi läks, pandi need lood tõenäoliselt kirja, mis muutis nad “külmutatuks” ja kättesaadavaks tulevastele põlvedele.
Mida me teame “Iliasest” ja “Odüsseiast”?
Kuigi autori elulugu on hämar, on tema looming kristallselge. Need teosed on nagu aken Vana-Kreeka maailma, paljastades nende väärtusi, uskumusi ja igapäevaelu.
“Iliad” keskendub Trooja sõja viimasele aastale, täpsemalt Achilleuse vihale. See on lugu kangelaslikkusest, auahnusest, surmast ja inimlikust kannatusest. See näitab meile ühiskonda, kus au (kleos) oli kõige olulisem valuuta, ning kus jumalad sekkusid inimeste saatusesse, olles sageli sama tormilised ja ettearvamatud kui inimesed ise.
“Odüsseia” räägib Odysseusest, kes üritab pärast sõja lõppu koju naasta. See on seiklusjutt, aga ka lugu kodust, truudusest ja nutikusest. Kui Achilleus on “Iliase” kangelane, kes valib lühikese, kuid kuulsusrikka elu, siis Odysseus on ellujääja, kes kasutab jõu asemel mõistust.
Need kaks teost ei ole mitte ainult kirjanduslikud meistriteosed, vaid nad moodustasid antiikaja kreeklaste haridussüsteemi aluse. Homerost tunti kui “kreeklaste õpetajat” ja iga haritud inimene pidi tundma tema värsse peast.
Geograafiline kodukoht ja sotsiaalne taust
Seitse linna vaidlesid omal ajal selle üle, kes on Homerose sünnikoht. Kõige tõenäolisemaks peetakse siiski Joonia rannikut tänapäeva Türgi aladel või mõnd selle lähedal asuvat saart, nagu Chios. Joonia oli sel ajal kreeka kultuuri ja filosoofia keskus, kus kohtusid erinevad mõjutused idast ja läänest.
Homerose keel on segu erinevatest kreeka murretest, mis viitab sellele, et tema “keel” oli kunstlik, luuleline keel, mida räägiti ainult eeposte ettekandmisel. See teeb tema päritolu kindlakstegemise veelgi raskemaks, sest tema keel ei peegelda tema tegelikku kodukanti, vaid luuletraditsiooni konventsioone.
Sotsiaalselt kuulus ta tõenäoliselt *aoidide* hulka – professionaalsete laulikute klassi, kes rändasid mööda paleesid ja peopaiku, pakkudes meelelahutust aadlikele. Nad olid kõrgelt hinnatud ja austatud liikmed ühiskonnas, sest nad säilitasid rahva ajalugu ja müüte.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Homeros oli tõesti pime?
Sellele pole ajaloolist tõestust. See on tõenäoliselt hilisem legend, mis rõhutab tema kui “vaimse nägija” staatust. Antiikmütoloogias oli pimedus sageli seotud prohvetliku andega.
Kas Trooja sõda toimus tegelikult?
Arheoloogilised väljakaevamised (eriti Heinrich Schliemanni töö) on näidanud, et Trooja linn oli olemas ja seda on tõepoolest hävitatud sõjategevuse tagajärjel. Kuid “Iliad” ei ole ajalooõpik, vaid poeetiline interpretatsioon, kus faktid on segunenud legendidega.
Millal Homeros elas?
Teadlased paigutavad tema tegevusaja tavaliselt 8. sajandisse eKr. See oli aeg, mil Kreeka hakkas pärast “pimedat aega” taastuma ja arendas välja oma kirjasüsteemi.
Kas Homeros kirjutas ka muid teoseid?
Antiikajal omistati talle palju muid teoseid, näiteks “Homerose hümnid” ja koomiline eepos “Batrachomyomachia” (konna- ja hiiresõda). Tänapäeval ollakse veendunud, et need ei ole Homerose kirjutatud, vaid on hilisemad teosed, mis on tema nimega seotud, et anda neile autoriteeti.
Kultuuriline pärand ja mõju tänapäeval
Homerose mõju ulatub kaugele väljapoole kirjandust. Ta on andnud meile arusaama sellest, mida tähendab olla kangelane, mida tähendab inimlikkus ja kuidas rääkida lugusid. Tema struktuurid, nagu “in medias res” (alustamine sündmuste keskelt), on siiani kasutusel romaanides ja filmides. Tema tegelased – nagu Achilleus, Hector, Odysseus ja Penelope – on arhetüübid, mis aitavad meil mõista inimloomust.
Eestikeelses kultuuriruumis on Homerose tõlkimine olnud suureks väljakutseks ja auasjaks. August Annist ja teised tõlkijad on teinud hiiglaslikku tööd, et tuua see antiikne maailm meie keelde, säilitades samal ajal eepilise rütmi ja tundesügavuse. See kinnitab, et Homerose lood ei ole surnud tekstid, vaid elav pärand, mis kõnetab inimesi igas keeles ja igal ajal.
Me ei pruugi kunagi saada teada, kes oli see mees, kelle nime taga seisab nii tohutu pärand. Võib-olla ongi see nii parem. Müütilisus lisab tema teostele väärikust ja ajatust. Homeros jääb alatiseks sümboliks – inimeseks, kes suutis muuta sõnad igavikuks, luues lugusid, mis peegeldavad meie endi rõõme, muresid ja igatsusi ka tuhandeid aastaid hiljem.
