Esimesed kolhoosiaastad Põllumees, kas mäletad? materjalide põhjal
Kaarel Vissel Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja-arhivaar
Töö aluseks on peamiselt 1987–1988 toimunud Eesti Põllumajandusmuuseumi mälestuste kogumise ürituse “Põllumees, kas mäletad?” materjalid. Toona Maalehes ja rajoonilehtedes avaldatud üleskutse eesmärgiks oli koguda teavet nii enne kui pärast sõda (30 ja rohkem aastat tagasi) põllumajanduses toimunu kohta, suuresti glasnosti võtmes. Seda tuleks arvesse võtta ka materjaliga tegelemisel. Vastanutel oli mõneti keeruline rääkida asjust, millest kaua rääkida ei võinud, mõnedesse avaldustesse tuleks samas ettevaatlikult suhtuda.
Kollektiviseerimine oli enamiku vastanute elus olnud murranguline sündmus. Vähesed meenutavad, et ootasid ühistamist heade lootustega. Kolhoosi sundis enamasti kartus küüditamise ees või arusaam, et põllumajandusmaksu tasumisega ei ole võimalik hakkama saada. Mõnikord kirjeldatakse ka juhtumeid, kus ühistatud maad või vara peeti hiljem ikka enda omaks.
Kolhooside elust mäletatakse kas lootusetust või minnalaskmismeeleolusid. Esimese aasta kohta siiski ka head, töötasu või muu osas. Järgnenud kolhooside ühendamised on vastajatel sageli meeles allakäiguastmetena. Korrespondendid olid erinevatel põhjustel maale jäänud ajal, mil teised mujale pagesid (linna, metsapunkti, masina-traktorijaama) ja olid viimane lüli käskudeahelas. Märksõnaks ongi sageli abitus võimude ja nende poolt kolhoosidest eelistatumate, näiteks masina-traktorijaamade ees. Samas on tähendusrikas, et sõjaaja Nõukogudemaal mööda saatnuile tundus elu kolhoosides ning sovhoosides vaadeldud perioodil veel küllalt hea.
Kolhoosid sõltusid palju rajooniametnikest, kes olid põllumajanduse alal sageli täiesti võhiklikud. Küllalt palju meenutatakse vastuolusid nendega, eriti seoses eksperimentidega, millega püüti üle saada söödanappusest.
Kolhoosiesimeestel oli sel ajal saavutada vähe, vahel pandi nad ametisse vastu tahtmist. Põllumajandussaaduste madalate kokkuostuhindade tõttu käis peamine ülesanne – anda riigile nõutavas koguses toodangut – vastu soovile kolhoosile rohkem raha teenida, kui viimane üldse võimalik oli. Kõrgemalt poolt kohale määratud esimehi mäletatakse harilikult samas valguses kui rajoonitegelasigi.
Vastused üleskutsele “Põllumees, kas mäletad?” annavad kolhoosikorra esimese aastakümne kohta Eestis üpris unikaalset teavet – vastajate ring oli laiem kui näiteks Eesti Rahva Muuseumi küsitluskavadel, hiljem toimunud mälestuste kogumise aktsioonide ajal polnud paljusid sellest põlvkonnast enam elus.
